Skjelstad soppfjell :)

Oo.. exactly one year ago I made my last post here.
The clock is almost 2 in the night. We have just finished our mushroom special meal. Mushroom salad with salt and peppered mushroom and boiled mushrooms. No more mushrooms at least in this week…

Advertisements

Esimene august ja juulikuus mitte ühtegi postitust

Ma ikka pole õige blogipidaja. Kuuvarjutused on ka tihedamini :). Aga palju on juhtunud. Ma ei näe enam välja nagu oleks arbuusi alla neelanud- on üks suur sündmus. Ja teine on see, et esmaspäeval lähme kojuuuuuu. Aurorale on juba broneeritud 12 lennukipiletit. Siit minnes on juba 2 ja muidugi mõned rännud sügisel ja talvel. Sügisel lähme külla mu kunagisele klassiõele portugali ja talvel..juhuhuhuhuuuu lähme indiasse. Ei jõua ära oodata. Gokarna on kui teine kodu, meil siis pigem kolmas. Ma juba mõtetes seal..meil on Sepaga alati nimekiri kuhu kõigepealt. Tahaks bussijaama kohast ühe thali ära süüa. Ja siis sealt samast kõrvalt võtab Sepp alati ühe või kaks sokolaadikooki. Siis mõned chaid. Ja hommikul banana pani või idlid..Ohh minemetsa mu suu juba tilgub. No tõesti India toidust pole midagi paremat.
Ma kirjutan siis ka kõigest sellest, mis toimus enne piletite ostmist. Suur plaan oli osta üks pisike maja koos imelise metsaga…sisimas ma tahtsin nii väga minna reisima aga samas ka see ilus mets sai väga südamelähedaseks aga sees miski ikka nagu soovis, et eiiii pole veel õige hetk end pangalaenudega sidumiseks (kui see hetk üldse kunagi tuleb). Saigi juba pangalt postiivne vastus, laen oleks olnud väike ja ainult 5 aasta peale. Aga ikkagi, see oleks väga ahistav olnud meie elustiili puhul. Ja mida soovid seda saad ehk siis omanikud ei soovinud seda müüa ja mina rõõmustasin vaikselt.

Niisiis, arvel oli meil ilus summake raha, mida kulutada…. Plaan järgmine- ostame profikaamera ja hea läpaka, millega videosid teha. Ning mingi ülivõimsa objektiivi ka veel. Mitu tundi otsimist, mõtlesime, et mis me nendega peale hakkame…reisida sellise varustusega on liiga ohtlik- mina juba mingi kallite vidinate pärast oma eluga ei riski. Olen kuulnud igast hirmujutte. Mida rotim varustus, seda parem, keegi ei tülita. Samas kõik pildid ja asjad saab tehtud.

Nii plaan siis järgmine, ehitame hüti lõpuni. Hakkasime siis materjale kokku tellima. Kodus pole enam tühja nurgakest, kuhu midagi veel panna. Ema on mul väga kuri Sepa peale, et tema moosipurgid on villakottide all. Aga ta pidi midagi majandama täna ja ise veel ütles, et mul ükskõik kui kurjaks Sepp saab, sest ta kavatseb moosipurgid kätte saada maksku mis maksab ja villakotid leiavad uue koha..hehe ma tean küll mis koha… 🙂

Niisiis raha jäi veel ülegi aga pisike venitas ja venitas meil  enda tulekuga. Jõudsime veel Bodogi minna, et seal siis edasi oodata. Ja lõpuks 13 Juuli ( Sepa venna sünnipäeval) ta otsustas, et tuleb. Piinata suutis ta mind korralikult aga see liiga isiklik teema, et selle jätan vahele. Lõppkokkuvõtteks läks kõik hästi ja nüüd oleme juba kaks ja pool nädalat kodus olnud. Aga teisel päeval broneerisime juba pileteid, sest me teadsime nüüd sünnikuupäeva ja nime. Mis vahet, et passi ega sünnitunnistust tal veel siis ei olnud.

Homme lähme paadiga bodo ja esmaspäeval lendame oslosse, kus on vaja talle luba saada, et võib riigist lahkuda ja eestis teeme talle passi. Ning õhtul lendame eesti. No niiii kaua olen seda hetke juba oodanud. Viimati olime kodus aprillikuus. Ikka väga pikk aeg juba. Ja suvel mitte tuulas olla on piin, sest ma olen suur pestosõltlane…ning kasvuhoonest tomateid korjata on parim aeg aastas. Ja eesti oma maasikad  (mitte meie naabrite omad) on kõige paremad üldse. Aga täna tuleb teha väga suur pakkimine, sest meil on ju nüüd kolmas inimene, kelle eest tuleb pakkida. Ja toas valitseb kaos, sest mitte pole aega koristada. Isegi ime, et ma leidsin aja blogi kirjutamiseks. See eest sooviksin ma lõunat süüa aga ma pole jõudnud veel hambaidki pesema. Ning muud sada asja on vaja teha. Aga ma olen õppinud kuulama enda sisehäält otsustamistel: mida ma tahan teha ja mida on vaja teha. Arvestades seda, et mu enda soovid on hetkel väga piiratud, sest keegi teine otsustab nüüd, millal ma magan või söön siis ma lähtun alati kõigepealt mida ma tahan teha. Loodan, et ainult ülejäänud pereliikmed pole kurjad, sest ma tõesti ei leia hetke, et pesta nõusid või teha muid vajalikke asju.
Aga nüüd kiire, Aurora piuksub 🙂

Jaanipäev siis…

Ükspäev vaatasime Sepaga enda Tartu sõprade FB mingi grupilehelt teadet, et ouuu mis jaanipäeval teete ja eelmine teadeanne oli tehtud jõulude ajal. Eestlastel vist täpselt nii ongi..on 2 väga olulist sündmust: jaanipäev ja jõulud. Aga kui oled kodust eemal siis pole kunagi seda õiget tunnet. Üks aasta olime jõulude aeg Indias. No vot need olid ühe masendavamad jõulud, meie jõulutulekesed põlesid ka enne jõule läbi. Ja nüüd oleme jaanipäeval Norras. Eile küll käisime rannas ja tegime lõket ning vanarahva traditsioonide kohaselt punusin ka pärja ja viskasin selle lõkkesse. Ning samal ajal pidi ka ühe soovi soovima. Minu soov küll teiste plaanidega eriti kokku ei lähe kuna meil on siin väga tihe nädalalõpp tulemas. Hetkel on mul ainult üks soov, kohtuda uue maailmakodanikuga, sest ta on ikka korralikult kosunud. Jaanipäevast siis veel niipalju, et banaane grillisime ka..need olid imemaitsvad. Kuigi lõkkelõhn välisriietel ronib ninna veel nädalaid pärast lõkke ääres olemist siis grillitud banaanid tasuvad end alati ära. No lihtsalt nii head 🙂

Polaarpäev on jõudnud keskpunkti..nüüd hakkab kahjuks ainult pimedamaks minema. Kuigi seda valget aega on palju palju veel ees. Praegu siin olles tundub see tegelt nii loomulik, et väljas on koguaeg valge. Ma ei kujutakski nüüd ette seda, et järsku läheb kottpimedaks. Aga augustikuus kui eesti lähme siis saan üle pika aja jälle pimedaid öid kogeda. Rääkides eesti minekust siis loodetavasti selleks ajaks saame pisikesele ka mõne paberi, et ta üldse eksisteerib. Norras on paberimajandusega nii, et kõik asustused ( politsei, NAV, maksuamet, pank jnejne) pole üksteisega kuidagi seotud ning töötajad ei tea ka öelda, kuidas midagi teha. Küsisin enda ämmaemandalt, et millal sünnitunnistuse peaks saama siis ta kehitas õlgu ja ütles, et loodetavasti nädalaga äkki saab ja kui küsisime, et kuidas nime panek toimub siis ta kehitas õlgu ja ütles, et seda peab NAVist küsima. Võibolla eestis on ka nii need asjad aga seal on minu arust kõik alati kõigist targemad ja infopuudust nagu erilist pole…kuigi see saadud info täpsus pole võib olla vahel mitte kõige täpsem 🙂 NAV on Norras selline asustus läbi mille käib kogu su elu. Väga tore koht, mulle meeldib. Sest paar päeva tagasi sain neilt üllatuse enda pangaarvele ja see oli oodatust kui nii öelda siis topeltsuurem. Talv otsa betoonivendadele söögitegemine ning harjaga nende järelt mööda maja järel jooksmine tasus end täitsa ära 🙂

Mis siis veel? Koju tahaks tegelt juba. Zimaga tahaks mürada. Aiamaalt korjaks posu piparmünti ja siis teeks endale pipamündivanni..see on üks imeline asi, mille avastasime Sepaga eelmine aasta kuna meil on suur piparmündiuputus iga suvi. Siis sooviks veel värsket basiilikupestot. Paljajalu hommikul muru peal kõndida..kuigi kodus olles ma olen end poes ka avastanud paljajalu, sest seal olles tunduvad jalanõud kuidagi tüütud kohustused jala otsas. Ly ja Anti juurde sauna sooviks ka minna, neil on alati nii toredad suvised saunaõhtud, kus saab kõigest rääkida ja vahel ka end kõveraks naerda..Augustikuus saab ka juba seenelkäigud ette võtta. Marjad on ka toredad aga reaalselt, kes neid viitsib korjata. Kui ma siin veel pool ööd üleval istun siis neid soove on mul palju.

Tegelt kui ma lõpuks saaksin hakata jälle aktiivset elu elama.. Täpsemalt öeldes siis elada kuskil mägedes ja olla looduses siis ma oleks väga rahul siin olemisega. Metsad tunduvad siin praegu nii kutsuvad. Kõik on nii värske ja mõnus aga mind ei lubata 3m künkast ka üles ronida siis hetkel saan lühikesi jalutuskäike ainult ette võtta. Aga varsti varsti saan ka mina siinseid radu hakata avastama. Esimene sihtkoht, kuhu tuleb minna on Skorbua. Seal tuleb pisikesega ära käia kui ta on juba kuu ajane siis on ta ristitud norrakaks. Matkarada muidu kuulub mustade radade alla ja on tund aega ülesmäge minekut. Tavaline siis:)

Järgmiseks postituseks on loodetavasti meie eluke juba uue pöörde võtnud.
Mõnusat suve kõigile!  Ning varbad paljaks..pole midagi mõnusamat kui veeta aastas mõni kuu (sest meil niigi vähe seda sooja aega) paljajalu.

Suvi Norras

Nii kurb nii kurb nii kurb. Ma olen alati nautinud koduseid suvesid. Magada saunas 12-ni. Minna kööki, ema juba ammu askeldab õues. Haarata midagi hamba alla ja siis õue päikest nautima. Ning mõelda, mis siis täna saama hakkab. Aga seekord on asjalood teistmoodi. Norras on ka tore, mul pole selle koha vastu midagi. Aga siin pole nii soe. Ma olen väga soojalembeline inimene. Minu elu suurim unistus on elada rannas ning omada väikest maja kuskil kaljunuki peal. Ja kasvatada viinamarju ning tomateid. Kunagi see unistus ka teostub 🙂 Olen üsna kindel selles.
Aga niikaua naudin lumiste tippudega mägesid, mis mul aknast paistavad. Hetkel on meil polaarpäev, niiet päike ei loojugi. Oleme suutnud saavutada siin mingi rutiini, et koguaeg öösel kella 2-ni üleval ei oleks. Inimesed, kes pole varem polaarpäeva näinud siis nende jaoks võib see päris müstiline olla. Meil on siin mäed ümberringi, nii et päike korraks poeb kuskile peitu aga kui oled üleval mägedes siis päike teeb ringe su pea kohal ja vot see on imelik. Eriti kui und ka veel pole 🙂

Külake on meil siin ellu ärganud. Kõik sagivad kuskil. Ilusa ilmaga on pool elanikkonda mägedes ning ülejäänud pool askeldavad aias. Rääkides matkamisest siis me tutvusime siin ühe geoloogiga, kes kutsus meid külla ja näitas enda kive, mis ta leidnud on. Ning enda rõdu pealt näitaks ka mägedes täpset kohta, kus leiab teravatipulisi kvartskristalle. Vot sinna me ühel ilusal päeval suundume. Hetkel on mul veel natuke oodata, et saaks mägedesse. Mõni nädal veel ja siis veel mõni nädal taastumist ja pärast kõike seda võib juba uue ilmakodanikuga maailma avastada :).

Täna hommikul kirjutasin veel ühe postituse seda näeb mõtteterade alt. Et lugege seda ka kindlasti. Mul täna mingi kirjutamistuhin. Pigem on vaja enda pea tühjaks saada sinna kogunenud asjadest..et uued mõtted saaksid peale tulla 🙂

 

 

Natuke vingumist maailmaprobleemide üle

OI täna hommikul olid mul igast kurjad mõtted, mis ma kõik kirja panen aga päeva peale tuju muutus. Ja need kurjad mõtted kadusid kuhugile. Tegelt polnud need nii kurjad mõtted midagi. Lihtsalt hulluks ajab see meditsiinimaailm, mis meile peale surutakse. Arsti juures käies tuleb teha nägu, et jaa-jaa ma toetan teie palka sellega, et ostan neid tooteid, mida soovitate. Aga haiglast väljudes viskan kõik tabletibrozüürid minema ning kodus teen endale mõnusa toormahla ning ostan poest viimased pakid spinatit. Ja mõtlen, kas tõesti olemegi jõudnud ajastusse, kus toidu asemel ütleb arst, millist kapslit peab võtma ilma, et ta teaks minu kohta midagigi. Kui keegi hakkab kahtlema selles, kas arsti on tablettide koha peal õigus või mitte siis mina mõtlen tablettidest nii…et kui ma teen endale pestot panen sinna spinatit, küüslauku, oliiviõli, igast seemneid-pähkleid ja parmesani juustu. Ma tean ja näen, mis sinna sisse läheb. Aga tablett lahustage see koostisosadeks…saate endale keemialabori! Ja nüüd kujutage end ette igast seda koostisosa eraldi alla joomas. Ei tundu eriti mõnus tegevus. Ning muidugi see klassikaline küsimus, et kus ma saan enda proteiini kui olen taimetoitlane ja seda küsib arst!!! Päriselt või??? Teadmiseks siis, et loomaliha sisaldab 25% proteiini ning spinat sisaldab 45% samapalju ka brokoli. NIng kanamunade söömine proteiinisaamiseks on lihtsalt lollus, sest kanamunad sisaldavad ainult 12%..Ja spinat ning brokoli oli üks näide..neid toiduaineid on veel ja veel, mis sisaldavad proteiini.

Aga mitu korda hullem teema on veel vaktsineerimine. Inimestele ikka üldse ei mahu pähe see, et selle ühe süstiga nad võivad oma lapse elu ära rikkuda. Vaatasime eile dokumentaali, kus sündisid täiesti terved lapsed ja pärast vaktsineerimist pidid vanemad hakkama igakuiselt arstide juures käima kuna lastel tekkisid allergiad, närvisüsteemi kahjustused ning kõige hullemal juhul autism. Ning nende haiguste nimekiri on lõputu, mida need vaktsiinid tekitavad. Lihtsalt guugelda vaktsiinide ohtlikkusest või pane youtube vaccine dangers ja sa leiad õõvastavaid fakte. Nii lihtne on ju öelda aga kõik ju teevad või et aga arst ju ütles, et peab ja kõik teevad kuna meie ümber on nii palju hirmuäratavaid haiguseid- nagu minu arst ütles. Aga kulla inimene mõtle loogiliselt, sinusse süstitakse see viirus, varem sul ju seda ei olnud. Kõige parem näide, mille vastu süstitakse on tuulerõuged. Olen saanud selle süsti ja põdesin seda 12 aastaselt kuna varem see haigus lihtsalt ei hakanud mulle külge. Ja kui tavaliselt lapsed põevad selle läbi umbes 5 aastaselt ja neil on kerge palavik, mõned täpid ja nädal kodus siis minul oli 40 palavik, oksendamine, hingamisraskused ja võimetu liikuda. Siis kuidas saab vaktsineerimine olla ohutu kui hiljem põetakse see haigus palju hullemini läbi. Ma võiks kirjutada veel ja veel vaktsineerimise ohtlikkusest aga inimest, kes on huvitatud enda harimisest siis ta juba uurib ise…

Ma usun, et tänapäeval enamik haigusi, mis meie ümber laialt levinud on just täpselt tänu vaktsineerimistele. Lihtsalt faktid räägivad enda eest. Pea igal teisel kooliõpilased on keskendumisraskused, paanikahood ning peavalud. Aga need on mõned sümptomitest, mida tekitab vaktsiin. Näiteks elavhõbe? Me kõik teame, et see on tappev aga miks siis inimesed lasevad seda endale süstida ning veel vastsündinutele???

Aga kui mõnele veel kohale ei jõudnud siis lisan siia mõned pildid ka tõestamaks, et see pole ainult minu vandenõuteooria:

Dangers-of-Vaccinations efpac-300x159 Infographic-Vaccine-Circular-Logic-600 meme1

Nii..loodan, et pärast mõnegi pildi vaatamist on meie seas veel mõni vaktsineerimise vastane kui mitte siis tuleb sulle üks ilus kokteil teha kana embrüo, hiire ajude, sea rakkude, pärmibakteriga ja mis iganes sinna sisse veel kõik käis..

Aga mis veel? ravimitööstust sai täna korralikult maha tehtud 🙂

Tegelt Sepp jõuab 50min pärast koju, et ma pean nüüd kiirelt toidu valmis tegema, et vaesekesel kõht täis oleks, sest tal viimane nädal 11 tunniseid tööpäevi teha. Täna ma buustin teda spinatipestoga- usun, et ta on väga õnnelik selle üle 🙂

2 päeva vähem kui kuu koju minekuni

Käes on minu viimane töökuu. Kindlasti tuleb veel mingeid tegemisi aga oma põhikohustused annan enda õele üle. Jipppiikaajee :).

Aga täna kui ma Sepa töö juures ülemuste ruumi käisin koristamas siis mõtlesin, et ma polegi siia kirjutanud, kuidas see asi siin üldse alguse sai. See, et me baaris töötame ja siin muidu aktiivsed oleme.

Tulime siia 1. septembril. Sepp sai enda firma kaudu siia objekti ja tulime oma saja kodinaga kohale, teadmata kus me elame hakkama ja mis olukorras Sepal üldse objekt on. Sellest saime kohe teada, et objektil pole veel seinugi, hea et katus oli. Aga see selleks. Elukohaks saime toa ühes kohalikus hotellis. Tuba on pisi-pisi aga õnneks renti ei pea maksma. Köök on meil poolakatega koos. Mis vahel küll ajab närvi mustaks aga ma sisendan endale, et mina ei pea vähemalt nendega terve elu koos olema. Poolakad on sellised inimesed, et nendega on tore suhelda ja nad võivad olla väga positiivsed ja toredad inimesed AGA on ka selline ütlus, et poolakas jääb poolakaks. Üks pisike näide on see, et kui vaja prügi sorteerida siis neil läheb klaas papi hulka ja plastik komposti ämbrisse. Ja seleta palju tahad, ikka on see sorteerimine mingi müstilisest raske teema :). Maja asub meil otse sadamas. Näen aknast praami minemas ja tulemas, mille üle ma olen väga õnnelik, sest see teeb Bodo mineku nii lihtsaks, mis omakorda teeb eesti mineku väga lihtsaks. Üks vahemärkus veel, et kus iganes on minul töö või Sepal, oleme me alati koos. Ei ole sellist teemat, et mina harrastan oma hobisi ning kamandan enda välismaal tööl käivat meest endale rohkem raha saatma. Nagu paljudel skandinaavias kombeks. Igatahes mina olen seal, kus on ka Sepp ja vastupidi. Ta vahel küsib mult igast huvitavate riikide kohta, et kas ma sinna temaga läheks…

Nii..sain siin veeta nädala ilma midagi tegemata..mis oli hea, sain end siia sisse elada. Kui tekkis selline jutt, et külla on tekkinud üks neiu, kellel pole midagi teha. Sepp ka muidugi aitas töö juures sellele jutule kaasa. Siis tuli mu juurde üks filipiini neiu, kes ise pidi koju sõitma ning küsis, kas saaksin teda koristamisel asendada. Ta näitas mulle nii siin kui ka objektil kõik ära, kuidas käib…ise iga asja peale kommenteerides It´s peanuts! See on neil mingi kohalik väljend vist. Üsna kiirelt sai ka leping siin tehtud ning mu ülemus hakkas uurima, et kas ma süüa ka teen. Ütlesin, et olen taimetoitlane aga samas iga toidu alus on ju ikkagi taimetoit. Liha tehakse kõrvale. Selle peale ta muigas ja juba paari päeva pärast pidin koos ühe rootsi kaluriga all süüa tegema. Ta küpsetas kala, keetis kartulid ja kõrvale tegime salati. Ning juba järgmine päev ma avastasin, et olen üksi köögis ning siis järeldasin, et ju siis keegi peab süüa tegema. Ja ise järeldasin ka seda, et ju siis poes on mingi arve, et ma saaks süüa osta. Ei mäletagi, mis esimene päev neile süüa tegin aga nii see läks. Poistele üsna meeldis mu toit. Vahepeal oli siin vingumist, et me tahame kala..ja siis järgmine päev vastu, et iuuu me ei söö ju kala.. Ja siis ma tegin avastuse, et mul on rohkem lätlasi kui norrakaid söömas. Ja lätlased ei söö kala. Vot millised on meie naabritest kalaröövlid. Enam kala ei kõlba. Ning kui kalasuppi tegime (mitte tavaline vaid selline juustune) siis lätlased kõndisid proovimata minema aga norrakad olid seitsmendas taevas ning kiitsid meie suppi. Et jah sellised lood siis siin kokkamisega. Õnneks on nad nüüd kõik igale poole laiali rännanud ja enam pole mingit kokkamist, mille üle ma olen nii õnnelik, sest lõpuks ma saan mõelda, mis ma ise süüa tahan. Muidu pidi alati lihasööjatega arvestama. Ja siis mõtlema, et ise ka midagi saaks, ilma et peaks midagi eraldi tegema. Mul ema ikka imestab, kuidas ma teen süüa ilma maitsmata. Mis sellest lihast ikka maitsta. Sinna käib sool-pipar, mõni maitseainesegu mis neil norrakatel siin on ja ongi kõik ju. Vahepeal tegin eesti moodi- sinepiga. Et liha on ju liha ja me kõik teame, kuidas see maitseb. Aga kastmed ja salatid on teine teema. Neid ma ikka maitsesin, sest see oli toit ka minu jaoks 🙂

Nii..edasi oli selline teema, et me tahtsime baari minna. Küsisime siis mu ülemuselt, et kuna baari saab ja tema selle peale, et aga tehke siis baar lahti. Me olime nii üllatunud, et selline pakkumine meile tehti. Sest meil oli küll enda peas juba plaan olemas, et tegelt võiks ju ise baari pidada kui keegi sellega siin ei tegele aga saada selline pakkumine oli väga tore. Esimene kord oli Arild (mu ülemus) meil abiks. Näitas kuidas õllevaat töötab ja palju alkot serveerida ja kuidas arvutit kasutada ja kaardimakset teostada. Mul jooksis päris mitmes kohas juhe kokku aga kui lõpuks kõik nupud on läbi näpitud siis saab asja selgeks :)…ja nüüd ülejäänud korrad oleme me Sepaga kahekesi. Tema vahel ka kokkab ja mina olen ettekandja. Öösel oleme mõlemad baaris. Arild on öelnud, et ta ei peagi enam siin olema, et usaldab meid täielikult. Ning nii Stine kui Arild on selle üle õnnelikud, et nüüd on toad alati õigeks ajaks korras ja kui oli vaja süüa teha siis oli ka toit alati tehtud, sest tolle filipiini neiuga asjad nii sujuvalt ei käinud. Tema oli selline, et saatis vahest 1 tund enne õhtusööki smsi, et ma täna ei saa tulla ja kõik. Ning tubade koristamisega oli neil ka siin kiireid hetki. Vahepeal oli meil siin lahtised otsad, kas jääda või mitte siis Stine (Arildi sekretär) ütles, et eieiei kuhu minek..te ei saa kuskile minna, meil on teid vaja. Ning ka too rootslane (Johan) ütles, et kui juba siia tulite siis ära te nii kergelt ei pääse. Läks siis nii.

Aga aprillis saame koju puhkusele. Mu ema tuleb teeb siin väikese remondi samal ajal.  Kui Arild rääkis remondist siis ma pakkusin kohe kiirelt enda ema, sest kui keegi siin mingi jama kokku keerab, olen mina see kes peab neid maalritöid hiljem fiksima hakkama. Ja maalritega on siin kriis. No maalreid on aga mitte selliseid, kes jätaks põranda värvist puhtaks ja akendel värviks ainult puit osa ära, mitte klaasi 🙂

Ja Maikuus tuleb juba mu õde, kes võtab üle kogu baaripidamise ning hakkab kohalikele imelisi kokteile tegema. Tema ja Sepa teha jääb ka uue restorani kujundus ning Sepale rohkem ehitus. Ning uute nõude soppamine ja uiuiui huvitavad ajad on ees. Ei jõua juba ära oodata.

Et siis nii on lood. Kummaline jah, et kui midagi nii väga otsid siis ei tule see sinuni aga teinekord võimalused kukuvad otse sülle. Olen norras kuid ühest kohast teise käinud ning tööd otsinud ja cv-si saatnud ning ka reisides oleme tööd küsinud ja enamjaolt nii ongi norras tööle saadud. Aga me lihtsalt sattusime siia õigel ajal ja võimalusi aina tekkis ja tekkis. Ning kui oled kõigele avatud, tuleb ka rohkem pakkumisi.

Piltidest siis. Eelmine nädalavahetus käisin ligida olevas külalistemajas voodipesu näppamas, sest meil oli siin kriis. Siis läksime natuke ringi sõitma. Aga väljas oli selline jube tuul siis mina otsustasin autosse jääda aga Sepp ronis mägedesse kive alla tooma. Tal on tekkinud mingi kivivaimustus. Vedas vähemalt ühe 15kilose ja teise 10 kilose kivi autosse. Nüüd sõidame nendega ringi. Tal on kavatsus need koju saata.  😀 Tegemist siis seleniitkiviga. See on selline hästi valge ja ilus kivi.

Midagi jaanuarist ja natuke ka veebruarist

Uus blogi

Otsustasin siis uue blogi endale teha..Mõte tekkis sellest, et vana oli vaja ümber korraldada aga igast piltide ümbertõstmine ja juttude kategooriasse sättimine oleks mul võtnud terve igaviku. Pealekauba mulle tundusid mu eelmise blogi postitused väga kurjad ja kriitilised ning need ei sobinud üldse minuga enam.

Reisimise koha pealt mul võib ajajärk veits kaotsi minna, sest viimase 4 aastaga on nii palju käidud ja nähtud, et tihti lähevad need aastanumbrid sassi. Ma ei kujuta ette, mis ma küll 50 aasta pärast peale hakkan..siis meenutan reise piltidelt. Sest me nüüd otsustasime terve arvuti täie pilte välja printida. Valime välja parimad ja viime ilmutusse ning hiljem paneme fotoalbumitesse. Nagu vanasti- mäletate veel neid aegu, kus meenutati oma lapsepõlve fotode pealt.

Uue blogi tegemine võtab mul nüüd veits aega..aga üritan ka kirjutada siis oma hetketegemistest.. Eriti põnev elu meil siin ei ole. Nagu kuskil külades ikka. Vahel lisan pilte mõnusast päikesest, mis meid siin on hakanud külastama. Ta on nüüd olemas aga pilved rikuvad kogu ilu ära. Täna hommikul nautisime vaadet üle fjordi, kus päikesekiired soojendasid mägesid. Väga kevadine tunne oli kuigi väljas on päris külm.